Mati Hiis. Fotod

Tihti me möödume, märkamata seda, mis jääb meie jalge alla – rääkimata meie ümbrusse jäävast. Kui palju on neid hetki, mis jäävadki ainult unistustesse, sest ainuõige hetk on läinud; valgusemäng ei kordu enam kunagi. Aega ei saa tagasi keerata, seda võib vaid ette aimata… Võrratuid vaateid võib vahel avastada mõnest pealtnäha ilmetust tihnikust; nagu ilmutusvannis, saab nähtamatu äkki nähtavaks. Jahiõnn ja reaktsioonikiirus mängivad lõpptulemuses väikest osa: leitud motiivi olen sageli taas külastanud, ette aimates õiget hetke ja õiget valgust. 

Sageli räägitakse hobide ja töö kattumise puhul” õnnest”. Tegelikkuses on see täiesti väär, sest kui sa ühte pead tegema, siis teist ei saa tegemata jätta ja ongi nokk kinni ja saba lahti…